Esimest korda hakati sotsiaaltöötajate turvalisusest rääkima neli aastat tagasi, kui üks süüdimatu vanamees Tallinnas ühe linnaosa sotsiaalosakonna juhi tema töökohal maha lasi. Siis tuli veel teateid mitmest ründest ning mõne aja pärast teema unustati.
Eks osalt ka seetõttu, et majandusbuum oli täies hoos ning abivajajaid aina vähem. Nüüd on olukord järsult muutunud ning sotsiaalsfääri koormus tunduvalt kasvanud.
Jõhvis hakati töötajate turvalisusele mõtlema pärast seda, kui sotsiaalhoolekande osakonda külastas relvastatud sõltuvushaige. Tavaliselt ongi nii, et enne peab midagi tõsist juhtuma, kui probleemile tähelepanu pööratakse. Ja juhtub seal, kus on pinged ja negatiivsed emotsioonid.
Meenutagem siinkohal kas või juhtumit aastast 2004, kui noor mees Jõhvis asuvas kohtumajas oma lapse emaga tekkinud pingete tõttu lasi kohtusaalis maha naise ja tolle ema.
Sotsiaalosakondades on negatiivsed meeleolud sagedased. Hirm, ahastus ning puudus painutavad siia tulevaid inimesi. Meeleheide võib aga inimesest väljuda mitmel moel. Seetõttu on mõistetav ka Jõhvi võimude mure oma sotsiaalametnike julgeoleku pärast.
Aga ülesanne pole lihtne, sest imevahendit, mis pakuks täielikku kaitset, pole. Samas on oht, et töötajaid üle turvates kaob normaalne ja usalduslik suhtlus teenindaja ja teenindatava vahel. Ehk peaks mingid ühtsed standardid välja töötama riigi seatud asjatundjad, et sotsiaalosakondade juhid ei peaks igaüks eraldi põlve otsas välja töötama oma turvaskeeme.
ARTIKLITE TÄISVERSIOONI SAAB LUGEDA AINULT PABERVÄLJAANDEST.
Lehe tellimiseks interneti kaudu klikka siia.
Kolmapäev, 10.3.2010
