Põhjarannik Põhjarannik  
23. märts 2011
RUS
 
Login
Kasutajanimi

Salasõna

Pole veel kontot? Saate selle registreerida SIIN.
 
Ajaleht
· Ajalugu
· Arvamus
· Elu
· Haridus
· Juhtkiri
· Kiri
· Kohus
· Kultuur
· Loodus
· Majandus
· Persoon
· Poliitika
· Politsei
· Reportaa¸
· Sotsiaal
· Sport
· Tervis
· Varia
 
Lingikogu
Otsi Infowebist:

 
 Hando Runnel: ''Praegu on rumalate inimeste esiletükkimise aeg''
KultuurEelmisel nädalal pälvis poeet ja mõtleja Hando Runnel oma luulekogu "Viru veri ei värise" eest Gustav Suitsu nimelise stipendiumi. Seda, et eestlaste veri polegi väga raisus, kinnitab ka soliidne "Eesti mõtteloo" raamatusari, mille peatoimetaja Runnel on.

Kui Hando Runnelist hakatakse kirjutama entsüklopeedilist artiklit, on seal kirjas "luuletaja"...

Ega rohkem olegi. Ei hakata eriti rääkima, kas ta oli perega seotud ja kas see on ka elutöö. Kui sa oled talupoeg olnud, siis seda tööd ka ei nimetata. Isegi kui oled mõne organisatsiooni loonud – mõni mees tegi Eesti riigi valmis –, küsitakse, kas ta üldse midagi teinud on. Kui keegi teeb pildi, kirjutab mingi teksti – kõige juhuslikumad, kõige õrnemad asjad on need, mis jäävad alles.

Tahtsin jõuda sinnani, et öelda: üks oluline monument on "Eesti mõtteloo" sari, mida te välja annate. Mitu raamatut seal juba ilmunud ongi?

Üle kuuekümne.

See sari võib ju eestlasele anda eestlaseks olemise mõtte?

Olemise mõte ei ole mõte, vaid olemise instinkt, ja need, kellel see on, saavad "Mõtteloost" natuke tuge. Aga sarja mõte on lihtne. Üle saja aasta tagasi hakkas väga raskes seisus olevat eesti rahvast natuke toetama Jakob Hurt sellega, et "kogume kokku rahvalaulud, mis on kunagi lauldud, mis hakkavad ununema – see on meie kapital ja väärtus; selle kaudu me tõestame ka oma ajaloos olemise suurust ja tegu, mida me oleme teinud". Kui me saime nüüd vabaks pikast Nõukogude orjapõlvest, mille ajal ei lubatud paljusid Eesti autoreid, mõtlejaid ja tegelasi mäletada, oli meie ülesanne, et "kui nüüd vabadus on tulnud, katsume koguda – nagu kunagi hääbumisele määratud rahvalaulud – nende inimeste vaimuavaldused kokku, kes olid vahepeal kas vaenlaseks kuulutatud või/ja siis unustusse määratud". Kui veel piltlikumalt vaadata – seda (tööd) võib ju võrrelda analoogiliste asjadega, mida teised rahvad ajaloos on teinud. Võtame kristlaste Uue Testamendi. Kui keegi, kes puutus kokku tähtsa tegelasega, keda kutsutakse Jeesus Kristuseks, kes ütles mõne olulise lause või sõna või tegi mõne olulise töö, siis hiljem koguti need – kas või vastuolulised – fraasid kokku raamatuks, mida me tunneme Uue Testamendi nime all. Meie oma jõu piires tegutsedes, selle vabaduse piires, mis on sellele ajale antud, mille kestust ega lõppu me ei tea, kanname kokku nii palju kui suudame. Tulevased põlved võivad sellest välja sõeluda veel tähtsama osa, mis elab edasi.

Millisel mõtlejal oli au see sari avada?

Alustasime "Mõtteloo" sarja arstiga, Juhan Luigaga. Võib öelda, et väga õnnelik algus oli. Ikkagi väga mitmekülgne, väga rikas mees, kõiki inimese olemise aspekte nägev ja mõtestav inimene. Tegeles ta siis inimese tervise või riigipoliitika või riikidevahelise poliitika või näitlejanna hingeelu või rahvuse ajalooga läbi sajandite – kõik need olid väga targa ja tundelise inimese mõtted, mis olid vahepeal täiesti unustatud.

Tänu korralikule raamatukogule, mille need kuuskümmend "Eesti mõtteloo" sarja raamatut moodustavad, on meil küllaga üldistusmaterjali. Milline on siis Eesti mõtte eripära, võrreldes kellegi teisega?

See eripära on vahest teatud kriitilisus, mis ühest küljest on jõud ja teisest küljest nõrkus. Suured rahvad on siiani mõelnud natuke rohkem kollektiivse moe lainetel. Kui arvatakse mingisugust arvamist, siis see levib. Üks kuulus mees – või üks väepealik – on öelnud ja siis hakkab terve rahvas niimoodi mõtlema. Eestlased on suurte jõudude vahepeal elanud kaua ning pidevalt oma lihtsagi olemise eest pidanud kogu aeg võitlema ja kauplema ja... nii ei usu ta väga naljalt ühe moeliidri mõtteid. Kui mingi seltskond hakkab ühe juhtiva mõtte järel käima, tekib kohe teine seltskond, kes hakkab seda kas välja naerma või halvustama. See kriitilisus on selline, et kui seda oskaks kasutada, kirjeldaks see maailma paremini kui mõne suure rahva monistliku mõtteviisiga mõtlejad. See (mõtlemine) on analüütiline, skeptiline, kriitiline. Aga alati on skepsis ka nõrkus, sest lõpuks hakkad ka iseendas kahtlema, ja kui see kahtlus läheb väga suureks, tahetakse saada kellekski teiseks... kus enam ei kahelda (hakkab naerma).

Vana Testament on juudi rahva mõtte varasalv, kuhu on kogutud mitmesugused tarkused. "Eesti mõttelugu" saab ju võrrelda nimetatud raamatuga?

Ei, ma Vana Testamendi peale ei läheks, pigem on see Uue Testamendi aeg (naerab). Sest Vana Testament – kes uurib natuke – on ikkagi sellise rahva ja võimu ajalugu, kelle riiklus on olnud kõva ja kes usub, et tema on Jumalast valitud rahvas tervet maailma omaks pidama, kõiki teisi valitsema, ning et see õigustab igasugust väga valusat võtet ja mahalöömist. Uus Testament ütleb, et "mul ei ole rahvaid" – rahvad ei ole võitluse areen, vaid pigem leppimine. See on see ideoloogia, mida tahetakse ühinevas Euroopas saavutada. Meil on küll kristlik usutunne nõrgemaks jäänud, aga mõistuse ja ratsionaalse tegutsemise tasandil on ikkagi kristliku kultuuripõhjaga Euroopa katse üksteist armastada, teha koostööd, anda küll suurkapitalistile õigus nõrgemaid ekspluateerides suuri rahasid koguda, aga natukene ikkagi kuidagi talitseda ja pöörata mingid rahad vaesemate kätte. See vanatestamentlik jõud ja jõhkrus – kui seda üldse võrrelda – on praeguses liberaalses kapitalismis. See ei halasta!

Me oleme oma jutus kasutanud mitmeid religioonialaseid termineid ja räägime siin mingitest testamentidest. Mõni lugeja võib arvata, et jutt käib notari tegevusvaldkonda kuuluvast, sest koolis ju ei õpetata religioonilugu. Kas teie saate aru, miks – vist lärmakam – osa ühiskonnast on nii kangesti religiooniõpetuse vastu?

(Pikk mõttepaus) Praegu on üldse rumalate inimeste esiletükkimise aeg demokraatliku sõnavabaduse sildi all. Paljudes eluvaldades tungitakse peale – nii nagu 1917. aasta revolutsiooni järel – ühe põhjendusega: "Nüüd on demokraatia – miks ma ei või?" Siis ma toon alati lihtsa võrdluse maanteeliiklusest. Kui me sealgi ütleme, et "miks ei või?!", "aga ma tahan!", "ma tahan vasakut kätt sõita!", siis on trahvid väga suured. Aga on ta kunst, on ta kirjandus, on ta mingisugune ühiskondlik asi – tulevad kõige häbematumad olevused ja ütlevad "aga ma tahan" ning alati on teada, et häbematum on vintskem ja tõrjub mõistlikuma eemale ning mänguväljakule jääb see jõhkard, keda ühiskondlik lepe ei talitse. Meil puudub ühiskondlik lepe. Nii on ka usuasjaga. Kui Jumal tehakse ¨arlatanide sõnapruugis niisuguseks hädiseks veidrikuks, keda keegi ei ole näinud, siis see on selline odav demagoogiline plära. Ikkagi needsamad inimesed on jahmunud sellesama looduse või loodud maailma kohutavast avarusest, rikkusest ja mõistatuslikkusest.

Lehelugeja ei andestaks, kui ma ei päriks veel luule kohta. Kes on Eestis kõnelnud sellest, mis asi luule üldse on?

Sellest, mis on luule, hakkas juba XIX sajandi lõpul rääkima see seltskond, kes ise luuletas – oli ta Koidula või oli ta Kreutzwald. Kes juba teaduslike terminitega tõsiselt opereerima hakkas, oli ikkagi Gustav Suits. Kui tekkis Eesti Vabariik, tuli Gustav Suits, kes oli õppinud Soomes euroopalike õpetuste ja retseptide järgi, Tartusse ülikooli seda õpetama. Siis vedas seda Kangro, kes läks pagulusse ning vedas seal kirjandust ja luulet – need järelmõjud ja õpetused Ain Kaalepini välja on toiminud. Kõige viimasemal ajal ei ole tihatud enam luulest rääkida nii tõsiselt kui suurest ühe rahva saavutusest. See on ühe keele võimalus oma tundeelu ja usku ning uskumusi ja tahet sõnastada. Õppimata noore põlvkonna luulesse tulek, see spontaansus ennast ja oma arusaamisi maailmast sõna abil teatavaks teha on kui looduslik vägi. Iseenesest see, kui palju väikeses Eestis aastas luuleraamatuid välja antakse, tähendab, et luule on eluliselt vajalik.

Saite äsja Gustav Suitsu nimelise stipendiumi...

Kui ma paar päeva tagasi pidin sel puhul viisakalt publikukese ees esinema, mõtlesin, et ükskõik kui paadunud olevus või küüniline sa oled, see teade sellest stipendiumist mõjus nii, et mitu õhtut istusin kodus kirjutuslaua taga, vaatasin jälle oma töid ja parandasin või komponeerisin tulevikuraamatut, mis võiks selle aasta lõpul või järgmisel aastal ilmuda. Väljast tulev tunnustus – kui see ikka on südamlikult sinuni jõudnud – annab ka skeptilisele hingele toe.

TEET KORSTEN
Teisipäev, 20.3.2007

 
Artikli hinnang
Keskmised punktid: 4.75
Häält: 20


Hinda artiklit:

Suurepärane
Väga hea
Hea
Tavaline
Halb

 
Valikud

 Prindi Prindi

 Saada sõbrale Saada sõbrale

 
"Login" | Logi sisse / Loo konto | 0 kommentaari
Kommentaarid kuuluvad postitajale. Meie ei vastuta nende sisu eest.

Kommentaare ei ole lubatud teha anonüümsel kasutajal, palun registreeri

Copyright © 2008 AS PR Põhjarannik. Põhjarannik on Eesti Ajalehtede Liidu liige.
Igasugune piltide ja artiklite kasutamine ja avaldamine on Põhjaranniku kirjaliku loata rangelt keelatud!
Lehte jooksutab PHP-Nuke mootor. PHP-Nuke on vabavara GNU/GPL litsentsi alusel.
Leht on kõige paremini vaadatav sirvijaga Mozilla Firefox.