Marje Aksli on praegu kodune ema Kanadas ja tema kanadalasest abikaasa töötab oma riigi välisministeeriumi juures. "Marje raamat "Minu Moldova" räägib sellest, kuidas ta "abikaasa järel lohisedes" sattus kaheks aastaks elama Moldovasse, Euroopa kõige vaesemasse riiki. Tegu on parajalt nukra ja nõukanostalgiat täis raamatuga - just seal meenus talle lapsepõlve- ja noorusaeg Kohtla-Järvel," tutvustas Epp Petrone.

"Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub," kirjutab Marje Aksli oma Moldova-raamatus. "Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriend´ist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenuliku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda - nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.

Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!"

Maria Kupinskaja raamat räägib sellest, kuidas neiu veetis kaks aastat Alaskal kelgukoeri kasvatades - kuidas ta sinna vaid paarikümneaastaselt sattus ja väga karmides füüsilistes tingimustes ennast leidis. "Mõlemas raamatus on veidi nalja ja huumorit, aga samas ka teatud laadi kirgastumist läbi katsumuste," resümeeris Petrone.