Mul oli tõesti hea meel, et kellelegi see raamat meeldis. Ja mul on väga hea meel olla kuue nominendi hulgas, sest teised kirjutajad olid kõik väga tugevad, kogenud kirjutajad ning Petrone Prindi "Minu..." sarjas on samuti väga häid raamatuid ilmunud, näiteks Alaska raamat Maria Kupinskajalt. Pealegi ei olnud "Minu Moldova" ju väga lõbus ega kergesti loetav raamat.

Moldovast tahtsin kirjutada, sest Moldova oli mul viis aastat hiljem ikka veel kivina kaelas. Elasin seal ju kaks aastat. Ja ilmselt ma ikka tahtsin raamatu kaudu oma Moldova kogemust, seda kivi, kellegagi jagada. Mu põhiline sõnum oli muidugi see, et eestlased suhtleks rohkem endiste liiduvabariikide regioonidega. Olgu see siis Gruusia või Moldova või Siber Venemaal. Äkki oleks näiteks võimalik Ida-Virumaa Moldova külale Moldovast sõpruskülake leida, et nii meie kui nende inimesed leiaks uusi sõpru ja saaks üksteisega suheldes targemaks. Reisiks nüüd säästu- ja masu-ajal ("masu" - uudissõna majandussurutise kohta - T.K.) Lääneriikide asemel suvel hoopis päikeselisse Moldovasse veinituurile. Moldova kunstnikud just kurtsid mulle Chisinaus, et ilma väliskontaktideta jääb kunstki kehvaks. Kõikidel on vaja teise kultuuriga suhelda.

Ei, ma ei pea ennast maailmakodanikuks, mida tahes see sõna täpselt tähendabki. Ma ei armasta eriti üldse kolida ega reisida ja "kolimisrõõmu" ei ole vist kunagi tundnud. Olen üsna inertne inimene ega liiguks hea meelega üldse oma tugitoolist. Samas on mul eri maade kogemuse üle siiski hea meel ja vahel käivad neelud ikka võõra kultuuri järele. Kuid laisa inimesena mõtlen, et tore oleks selles kümmelda ilma tugitoolist tõusmata. Ma tahan küll maitsta võõraid keeli ja maitseid ja rütme, aga mitte võõraid pangandussüsteeme, turvaprobleeme ja passikontrolle. Ma ei teagi, kuidas seda probleemi kõige paremini lahendada peale ühe võimaluse, milleks on dokumentaalfilmide vaatamine...

Mis mõttes ameerikalikuks? Minu meelest on raamatus ka hulganisti näiteid, kuidas ma üritan kedagi aidata või midagi parandada, aga tulemuseta. Katkiste kingadega Moldova maamehed jäid mul ju abistamata! Kerjusnaine jäi ju minust ikka sinna kirikutrepile oma lastega...

Ma arvan, et kui Jaan Tõnissoni instituudi lahke abiga on tasuta võimalus saada dokumentaalfilmide vahendusel aimu sellest, kuidas teised maailma rahvad elavad, siis võiks seda ikka kasutada. Eriti oleks see tähtis nendele noortele, kes tahavad humanitaaralasid edasi õppima minna. Võib luua kooli oma dokumentaalfilmiklubi ja paljusid filme laenutada, aga võib ka maailmaprobleeme käsitlevaid dokumentaalfilme kasutada niisama üksikutes ainetundides. Geograafias näiteks või ühiskonnaõpetuse tundides. Näiteks Iisraeli dokumentaalfilm "Esimene õppetund rahust" oleks Ida-Virumaal väga aktuaalne.

Millest üks Kohtla-Järve kandi tüdruk laias maailmas puudust tunneb? Mis tundub ajaliselt ja geograafiliselt distantsilt nostalgiat vääriv? Kas on üldse sellist?

See on ootamatu, et kõnetad mind Kohtla-Järve tüdrukuna. Raamatus mainisin seda ainult seetõttu, et Moldova eluolu meenutas natuke mu nurgelisi teismelise-aastaid Kohtla-Järvel. Aga ma igatsen kummalisi asju Eestist. Näiteks Eesti kevadet ja suve - talv ja sügis meeldivad mulle Ottawas rohkem. Veel ma igatsen sauna ja soemüüri, puudega köetavat ahju. Raamatupoode. ETVd. Samas on muidugi palju asju, mida hakkan Eestis olles kohe Kanadast taga igatsema.

Ma ei kavatse lähimal ajal ühtegi raamatut kirjutada. Ma tegelikult isegi ei armasta kirjutamist eriti. Ma hakkasin kirjutama ainult selle tõttu, et mul oli vaja oma kultuurišokki kuhugi kanaliseerida. Mu esimene lugu oligi Moldova Komsomolskaja Pravdale sellest, kui mind panka lapsevankriga sisse ei lastud. Kirjutasin kättemaksuks.

Kas suhtled ka omaaegsete koolikaaslastega ookeani tagant?

Suhtlen ainult kunagise pinginaabri Riina Rosariga Kohtla-Nõmme koolist, kes elab nüüd Harjumaal ja on kohaliku külakogukonna jaoks justkui maa sool. Ääretult tubli inimene. Kahju, et temasugustest vaiksetest töörügajatest ajalehtedes üldse ei kirjutata.

Kui sa mõtled Kohtla-Järve 1. keskkoolis, siis ei olnud väga tore (M.A. lõpetas 1991. aastal K-J Järve gümnaasiumi - T.K.). Meie klassis olid ainult tüdrukud - tegu oli ju humanitaarklassiga - ja me kõik ootasime, millal see jube aeg ometi läbi saab. Minu klassijuhataja oli Urve Kilk. Me muidugi tantsisime tema juhendamisel rahvatantsu, mis oli üks ääretult tore asi. Mul oli hea meel, et meie koolil oli tema tõttu selline kindel nägu.

Kui tulin Kanadasse, siis tahtsin paugupealt, et Kanada oleks rohkem Eesti moodi. Pisike, paindlik, positiivses mõttes natuke hullumeelne, kiiresti arenev. Kehitasin õlgu, kui nägin raamatupoes suurt kampaaniaplakatit: "Maailm vajab rohkem Kanadat!" "Milleks?" olin hämmeldunud. "Mis siin siis nii head on?" Aga nüüd, kolm aastat hiljem olen ma sellega tõsimeeli nõus, et Eestigi vajaks rohkem Kanadat. Inimeste ja saatuste stabiilsust, kollase ajakirjanduse puudumist, viisakust ja sõbralikkust, kogukonnavaimu, ühistegemise rõõmu, tolerantsust... selliseid (mitte)asju.

Marje Aksli: "Äkki oleks näiteks võimalik Ida-Virumaa Moldova külale Moldovast sõpruskülake leida, et nii meie kui nende inimesed leiaks uusi sõpru ja saaks üksteisega suheldes targemaks." Fotol gagauusi mees lastega tavapärase transpordivahendi kastis.