Poliitilised jõud on lähenenud haldusreformile liiga palju omakasu seisukohast. Kalkuleeritakse liialt palju, kuidas see mõjutab ühe või teise erakonna positsioone eri piirkondades.

2001. aastal, kui oldi haldusreformi tegemisele väga lähedal, tampisid mõned erakonnad selle nii tugevasti maa sisse, et nüüd on olnud seda isegi valus üles võtta. See on olnud kardetud teema. Haldusreformist räägitakse väga üldises ja pehmes võtmes. Või siis püütakse seda muuta millekski äärmiselt suureks, mis tähendaks justkui kogu maailma ümberehitamist. Nii aetaksegi asi nii segaseks, et lõpuks ei toimu midagi. 

Et teeme aga uuringuid ja kutsume kokku ümarlaudu...

Neid on tõesti läbi aastate lugematult palju olnud. Kui 2001. aastal Tarmo Looduse eestvedamisel  reformi ette valmistati, siis loodi igas maakonnas haldus-territoriaalse reformi komisjonid, mis arutasid ja kaalusid põhjalikult kõikvõimalikke variante. Võib ükskõik kui palju puurida ja uurida, aga sellist lahendust, mis absoluutselt kõigile meeldiks, võibki otsima jääda.

Nüüd oma plaaniga välja tulles uskusite, et erakondlikud huvid on ühtäkki taandunud?

Tegelikult uskusin küll. Eriti, kui nägin, kuidas tuldi toime negatiivse eelarve vastuvõtmisega. See protsess oli valus. Sellele vaatamata suudeti kokku leppida ja riigi jaoks vajalik asi kiiresti ära teha. 

Arusaamad ühiskonnas on päris kõvasti muutunud.  Head kasvuaastad, kus makse laekus üha rohkem, varajasid tegelikult omavalitsuste haldussuutlikkuse probleeme. Kui eelarve kasvab 25 protsenti aastas, siis mis reformi on vaja? Nüüd aga tulevad need probleemid veelgi teravamalt esile. 

Eestis on 61 omavalitsust, kes pole saanud ühtegi europrojekti, nendest suurema osa elanike arv ei ületa 3000 elanikku. Tegelikult nagu praegu ääremaastuvad. Vanaviisi jätkates muutuvad tugevad omavalitsused veelgi tugevamateks ja nõrgad veelgi nõrgemateks, nad jäävad järjest rohkem mängust välja. 

Vabatahtlikuks ühinemiseks on olnud piisavalt palju aega, kuid murrangut pole toimunud.

Reaalne seis on selline, et teie ettepaneku on võimuliidu partnerid maha matnud. Mida olete valesti teinud? 

Kui ma pakkusin eelmisel aastal välja, et arutame läbi üldised põhimõtted, siis öeldi, et väga hea, aga too konkreetne eelnõu ja ettepanekud. Tegime seda, aga nüüd öeldakse, et peame ikka põhimõtteid arutama. See näitab, et probleemi eest joostakse ära. 

Võib-olla keerasite ise vindi üle, pakkudes liiga radikaalset varianti?

Kompromissid ajakava ja ka muude asjade puhul on võimalikud. Arutame ja otsime. Mina leian, et kiire variant on hea. Usun, et see maakondlik põhimõte on Eesti puhul samuti mõistlik, sest kogu meie elu on selle järgi aastakümnete jooksul juba välja kujunenud. Näiteks koolivõrgu puhul räägitakse maakondadest tervikuna. 

Kas haldusreform on siis nüüd selleks korraks jälle läbi?

Minu suur soov on saada koalitsioonipartneritelt välja pakutud eelnõu kohta konkreetseid ettepanekuid: mis ei sobi, mis sobib ja millistel tingimustel. Arutame erimeelsused läbi.

Koalitsiooni juhtiv partei Reformierakond on selgelt öelnud, et reformi on õige aeg teha 2013, mitte 2009. See tähendab ju, et haldusreformi teema, mis on viimastel nädalatel ühiskonnas korraks meeli erutanud, on mõne kuu pärast jälle unustatud.

Nad ütlevad, et hiljemalt 2013, see annab veel läbirääkimiste ruumi. 

Kuid selge on, et tänavuste kohalike valimiste järel ei tule mingit reformi...

Kisub sinnapoole, kahjuks. Eesti oli aastaid tubli reformimaa, kes käis paljudes asjades teistest ees, kuid haldusreformiga oleme Baltimaades selgelt viimased. 

Ühtegi reformi pole võimalik piisava toetuseta läbi viia. Kust te loodate seda toetust juurde saada?

Peame valitsuspartneritega otsima lahendust edasi. Optimistina võiks mõelda, et mingi piir on jällegi läbi murtud. Ka nemad põhimõtteliselt ju tunnistavad, et see sundliitmine on vajalik. Ma tahan neid veenda, et sellega ei anna enam oodata. Kui omal ajal oleks rahareformi puhul räägitud, et see on küll vajalik asi, aga arutame seda nelja aasta pärast uuesti, kuhu me oleksime siis välja jõudnud?

Ega erakonnad ei ole selles küsimuses nii monoliitsed. Ka Reformierakonnas toetavad paljud seda ideed, et tuleb tegutseda kiiremini. 

Mida ütlete tavalisele väikevalla elanikule, miks on temale valdade liitmine kasulik?

Igasugused uuringud ja ka riigikontrolli auditid näitavad, et inimese igapäevaeluks vajalikud teenused on suuremas omavalitsuses paremad. Kui omavalitsus on väike, siis valitseja võib küll füüsiliselt lähedal olla, et mure ära kuulata, kuid ta ei saa sisuliselt midagi olukorra parandamiseks teha, tal on käed lühikesed. Neis vähestes omavalitsustes, kes on ühinenud, on valitsemiskulud kokkuvõttes vähenenud ja arendustegevuseks jääb rohkem raha. 

Eestis on omavalitsuste vahel tige konkurents elanike ja maksumaksjate pärast. Selles konkurentsis on praegu selgelt edukamad samuti suuremad ja jõukamad, kel on võimalik elanikele rohkem ja paremaid teenuseid pakkuda. Sinna tekib ka rohkem töökohti. 

Mismoodi haldusreform soodustab praeguste väikeste valdade arengut? See ei too ju inimesi suurtest keskustest väikestesse tagasi.

Suurel omavalitsusel on rohkem raha ja tal on võimalik neid protsesse rohkem mõjutada.

Teie väljapakutud suures Ida-Virumaa vallas elab üle 80 protsendi elanikest Sillamäel ja Jõhvis, miks peaks see vallavalitsus eriti muretsema Peipsi-äärse või Iisaku kandi käekäigu pärast?

Mõistlikud valitsejad mõtlevad ikkagi selle peale, et avalikud teenused oleksid ühtlaselt kogu hallatavas piirkonnas tagatud.