Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler oli sel nädalal tuuril maakonnalehtedes, kus ta püüdis selgitada tema poolt väljakäidud haldusreformi häid külgi.
Tegelikult jäi tal üle vaid pajatada mälestusi kaotatud lahingust, sest kui ta ei suutnud oma pöörast plaani - jätta poole aasta pärast Eestisse alles vaid 15 valda ja viis linna - teha vastuvõetavaks isegi võimuliidu partneritele, mis siis veel laiemast toetusest unistada. Kiisleri mõte, et reformiga ei tohiks enam venitada, on täiesti õige, ent fakt on, et ta osutus oma idee kehvaks müügimeheks. Argumendid, miks just selline variant on Eestile kõige parem, jäid lahjaks. Ainus, mida Kiisler pälvis, on ehk regionaalministrile tavalisest pisut enam osaks langev tähelepanu. Ent see läheb ruttu üle.
Küll võib aga haldusreformi loomulikuks katalüsaatoriks saada jätkuv majanduslangus. Kõlab küll küüniliselt, ent mida kõhnemaks omavalitsuste tulud kuivavad, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et haldusreform, mida pole ühelgi valitsusel õnnestunud enam kui kümne aasta jooksul käima tõmmata, teeb loomuliku ühisstardi.
Eilne Jõhvi volikogu otsus kutsuda ühinemisläbirääkimistele seitse valda ja tagatipuks ka Kohtla-Järve linn, ei tähenda küll veel kaugeltki, et uus suur, Peipsist kuni Soome laheni ulatuv omavalitsus ongi sündinud, kuid tähistab siiski reaalset sammu selles suunas. Võttes enda kätte initsiatiivi, on Jõhvi saanud ka eelise ühinemistingimuste seadmisel. Eks aeg näitab ka seda, kas Kohtla-Järvet kutsutakse ühinema vaid viisakusest või minnakse tõemeeli riskantsesse võttesse, kust võib ise kergesti selili prantsatada.
Reede, 20.3.2009
